Mine sisu juurde

Walter Norman Haworth

Allikas: Vikipeedia
Walter Norman Haworth
Sir Walter Norman Haworth
Sündinud 19. märts 1883
Chorley, Suurbritannia
Surnud 19. märts 1950 (67-aastaselt)
Birmingham, Suurbritannia
Haridus Manchesteri Ülikool
Göttingeni Ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusalad orgaaniline keemia
Tuntumad tööd sahhariidide ja C-vitamiini uurimine
Tunnustus Nobeli keemiaauhind (1937)

Sir Walter Norman Haworth (19. märts 1883 Chorley, Suurbritannia19. märts 1950 Birmingham, Suurbritannia) oli inglise keemik, Nobeli auhinna laureaat.

Ta on edendanud orgaanilise keemia arengut. Tema panuseks loetakse selliste optiliselt aktiivsete suhkrute nagu maltoos, tsellobioos, laktoos, gentobioos, melibioos, gentianose, raffinoos, tselluloos, glükogeen, inuliin, tärklis, xylan jpt struktuuri kindlaksmääramist ning sellealaseid uurimistöid.[1][2]

Ta pälvis 1937. aastal süsivesikuid ja C-vitamiini käsitlevate uurimuste eest Nobeli keemiaauhinna. Samal aastal sai keemiaauhinna ka Šveitsi keemik Paul Karrer.

Haridus- ja tööeluseiku

[muuda | muuda lähteteksti]

Haworth töötas mõnda aega isa juhitavas Rylandsi linoleumivabrikus, kuid alustas vanemate vastuseisust hoolimata keemiaõpinguid Manchesteri ülikoolis. Filosoofiadoktori kraadi omandas ta Göttingeni ülikoolis, tema õpetajaks oli Otto Wallach.

1912. aastal pidas ta loenguid Saint Andrewsi ülikoolis Šotimaal, seal asus ta lähemalt uurima ka süsivesikute keemiaga seotut.

1915. aastaks töötas ta välja suhkrute töötlemise meetodi, mida tänapäeval tuntakse Haworthi metüülimismeetodina (inglise keeles Haworth methylation).

Esimese maailmasõja ajal organiseeris ta Saint Andrewsi ülikooli laboratooriumides kemikaalide ja ravimite tootmise.

1925. aastal määrati ta Birminghami Ülikooli keemiaprofessoriks.

1933. aastal tegeles ta koos Edmund Hirstiga C-vitamiini optilise ja isomeerilise struktuuri koostamisega Albert Imre Szent-Györgyi poolt saadetud vesilahustuva C-vitamiini ehk heksuroonhappe näidismaterjali põhjal. Samal aastal teatas ta, et koos Hirstiga õnnestus tal C-vitamiini sünteesida. Haworth ja Szent-Györgyi soovisid molekuli, mille struktuuri Gordon Cox röntgendifraktsiooni abil kinnitas[3], selle antiskorbuutsete omaduste tõttu ümber nimetada askorbiinhappeks[4] ning kinnitada formaalseks keemiliseks nimetuseks L-askorbiinhape.

Publikatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • The Constitution of Sugars (1929)
  1. C. Claude Silbert Hudson, Sidney M. Cantor, ADVANCES IN CARBOHYDRATE CHEMISTRY, Volume 6, lk 7–8, 1951, Academic Press, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 10.07.2013)
  2. 2,0 2,1 Nobel Lectures Chemistry (1922–1941), lk 431–432, 1999, World Scientific Publishing, ISBN 981-02-3406-6, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 10.07.2013)
  3. Sissekanne veebilehel www.rsc.org (vaadatud 25.06.2013)
  4. Arthur Kornberg, For the Love of Enzymes: The Odyssey of a Biochemist, lk 12, 1989, Harvard University, ISBN 0-674-30776-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 20.06.2013)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]